Oodates päikeselillede puhkemist

The Dandelion

O dandelion, rich and haughty,
King of village flowers!
Each day is coronation time,
You have no humble hours.
I like to see you bring a troop
To beat the blue-grass spears,
To scorn the lawn-mower that would be
Like fate’s triumphant shears.
Your yellow heads are cut away,
It seems your reign is o’er.
By noon you raise a sea of stars
More golden than before.
Advertisements

ALGUS.

Mõne asjaga lihtsalt on nii, et tahtmatult mõõdad vähemasti 9 korda, kuni lõpuks lõikad. Nii on minu blogi loomisega samuti olnud, et kunagi sai sellele mõeldud, siis veel mõeldud, seejärel isegi konto loodud (sellest on nüüd 3 aastat ja veidi peale) ning nüüd siis lõpuks ka tehtud – üllataval moel oli konto hoolimata sellest, et ta omal ajal aktiveerimata jäi ikka veel alles ja ootas postkastis oma aega.

Loodetavasti olen nüüdseks piisavalt kasvanud, et minu mõtetest/tegemistest ja nende jagamisest ka ümbritseva(te)le kasu võiks tekkida.

Blogi nime aga otsustasin esialgu “vanade aegade mälestuseks” jätta nii, nagu ta kunagi tehtud sai – ükskõik kui kummalisena see siis kellelegi ka tunduda võiks.

Algus on tehtud.